Minu selle kuu autosõitude ja jalutuskäikude üheks huvitavaks kaaslaseks on olnud Simon Sinek koos oma raamatuga Lõputu Mäng (The Infinite Game). Sinek on „lõputu mängu“ ideed esitlenud mitmetel menukatel konverentsidel ja tema esinemised on leitavad Youtube’ist, sh. tema hiljutine etteastumine Nordic Business Forumil Rootsis (link). Seetõttu ei hakka ma ümber jutustama tema mõtteid, sest ta esitleb neid ise oluliselt võimsamalt ja jagan pigem seda, kuidas tema ideed aitasid mul üht hiljutist kogemust lahti mõtestada. Kui Sineki mõtted ka sind paeluvad, siis soovitan leida oma elust 7 tundi, et lugeda või kuulata tema raamatut – see sisaldab peotäit pealtnäha lihtsaid, aga sügavaid mõtteid. Sinek tutvustab neid läbi paljude emotsionaalselt kaasahaaravate näidete, mis aitavad sõna otseses mõttes tunnetada lõputu mängu mängimise võlu või selle mitte mängimise valu.

Sinek räägib, et me ajame äri (ja elame oma elu ka laiemas mõttes) tihtipeale lõpliku mängu reeglite järgi, mõistmata, et osaleme tegelikult lõputus mängus. Lõplik mäng on mäng, millel on teada mängijad, kokku lepitud reeglid ja kindel lõpp. Eesmärgiks on mängu võtmine nende reeglitega kooskõlas. Me elame aga maailmas, mille lõppemise tähtaeg ei ole teada, samuti on teadmata, millal meie elu lõppeb ning see, kas lõpp on ikka lõpp. Seega mäng nimega Elu kestab lõputult ja suures pildis ei oma mingisugust tähtsust, kes ühe või teise mängu võitis. Oluline on olla mängus võimalikult kaua, ehk saavutada mõju, mis on laiem ja kestab kauem kui sinu surelik eksistents.

Tunnetan, kuidas võtsin varakult omaks „lõpliku mängu“ mõtteviisi läbi ühiskonnas levinud arusaamade ja kasvatuse. Ma püüdsin alati mõista mängureegleid ning olla nende raames edukas. Kooli reeglite järgi olid „võitjad“ viielised ning ma pürgisin selle poole. Sain päris „tipu“ lähedale, ehk lõpetasin keskkooli hõbemedaliga. Ülikooli sisse astumine oli minu jaoks esimene märguanne, et edu ühes mängus ei tähenda midagi uue mängu kontekstis. Mulle meeldis matemaatika ja olin oma kooli kontekstis selles edukas, ehk viieline, aga kui nägin ülikooli sisseastumiseksamil ülesandeid, millega ma midagi peale ei osanud hakata ning sain 10st maksimumpunktist vaid 3, siis minu enesehinnang matemaatika oskuse osas langes kolinal ja see hoop oli mulle täiesti ootamatu.

Mingi sisemine tarkus on mind alati hoidnud ka lõputus mängus – mängus, millega ei käi kaasas võistlemine kellegi või millegigi, vaid mida kihutab tagant sisemine soov anda panus millessegi suuremasse kui mina ise, muuta maailma kuidagi paremaks. Suurem eesmärk, mida soovin teenida, on elu jooksul võtnud erinevaid vorme. See on aeg-ajalt olnud selgem või ähmasem, aga tunnetuslikult on ta alati olemas olnud. Suurem eesmärk on olnud see „miski“, mis andnud kriitilistel hetkedel jõudu, julgust ja loovust tegutseda. Seega, vaatamata alla ootuste sisseastumiseksami tulemustele, ei andnud ma alla ja leidsin võimaluse astuda ülikooli soovitud erialale. Kuna valitud eriala köitis mind, siis saavutasin koheselt suurepäraseid tulemusi, aga sel korral mitte hinnete pärast, vaid seetõttu, et mul oli õpitu suhtes sügav huvi – see oli osa minu lõputust mängust.

Lõpliku ja lõputu mängu mõtteviisid konkureerivad minus tänaseni. Tajun kuivõrd dominantne on lõpliku mängu mängimine meie ühiskonnas… ja kui kaasahaarav see on! Spordivõistlused, edetabelid, sotsiaalmeedia like’id ja kõiksugu muud hindamised ja võrdlemised toidavad lõpliku mängu mõtlemist.

Lõplik ja lõputu mäng: kogemus elust enesest

Mul oli hiljuti võimalus töötada ühe ettevõtte juhtidega. Tegemist oli juhtide arenguprogrammiga, mis koosnes mitmest moodulist, kus viisime mooduleid läbi kolleegiga vaheldumisi. Kliendi soovil andsid osalejad iga mooduli järel meile – treeneritele – tagasisidet, täites anonüümsed numbrilised hindamislehed, koos võimalusega antud hinnet kommenteerida. Minu kolleeg sai osalejatelt valdavalt maksimumhinded (üks osaleja hindas teda lausa 7-ga 6-punktisel skaalal!). Ka minu arvates on ta nii hea, et ei mahu tavapärastesse raamidesse! Mina sain enamuselt osalejatelt samuti hindeks viisi ja kuusi, kuid olid mõned osalejad, kes hindasid mind 3-ga. Teadvustasin ka ise, et mul on veel arenguruumi, eriti võrreldes mu kolleegiga, kuid olen valinud seda tööd teha, sest tundsin, et see on kooskõlas selle „miskiga“, millesse soovin panustada. Soovisin anda endast parima ja nägin selles võimalust isiklikult kasvada. Aga hinne „3“ raputas mind, sest nii madalalt ma ennast ei hinnanud. Kuigi kõikide osalejate hinnete keskmine oli viie lähedal, jäin ma kinni nendesse kolmedesse. Tundsin, et ma ei olnud piisav ja see tekitas minus häbi. Tundsin ka vastutust oma tiimi ja tellija ees, et olin võtnud vastu väljakutse teades, et ma ei ole selle ülesande jaoks „täiuslik“.

Analüüsisin põhjalikult, mis rahulolematust põhjustas ning valmistusin järgmiseks treeningpäevaks veelgi hoolikamalt – paremini kui ei kunagi varem. Mõistusega sain ka aru, et kokkuvõtvalt sain ju positiivse tagasiside, mis muuhulgas näitas ka mu arengukohti ning uskusin, et olen oma häbi-tunnet teadvustanud ja sellest üle saanud. Läksin sama koolitusprogrammi raames uue grupi ette, kus teema oli sama, aga osalejad teised. Päeva alustades sain esimese kümne minutiga aru, et olen lukus: mu mõistus oli nagu ära blokeeritud ja ma ei olnud võimeline ennast selgelt väljendama. See juhtus täiesti ootamatult, sest olin ju suurepäraselt ettevalmistunud! Minu teadvustamata tunded paiskusid grupi ette astudes laviinina ülesse ja halvasid mu sõna otseses mõttes. Jätkasin veel natukene aega nagu miinimumpööretel töötav masin ning kui nägin, et asi läheb ainult allamäge, siis tõmbasin pidurit ja tegime kohvipausi. Pausi ajal sain seedida, mis minuga toimub ja leidsin, et ainus viis sellest välja tulla, on grupiga jagada oma sisemist kogemust. Hirm oli suur, kuid jagamine viis mind kontakti oma tunnetega ja sügavama sooviga toetada osalejate enesearengut juhina, sõltumata sellest, kuidas mind lühikeses perspektiivis hinnatakse. Selle tulemusena muutsin käigu pealt päeva struktuuri, nii, et see vastaks enam minu nägemusele sellest, mis osalejatele enim väärtust loob ning asusime ühiselt teele.

Hetkel, kui suutsin olla grupiga haavatav – tunnistada, et olen ebatäiuslik – olukord muutus. Osalejad tulid minu loo ja sellele järgnevaga kaasa ning jagasid ka oma keerukaid kogemusi, mille tulemusena õppisime ühiselt läbi erinevate näidete. Nii sai minu hommikusest krambist abistav eluline näide, mis võib iga ühega meist juhtuda ja kuidas sellest välja tulla.

Tagantjärele mõistsin, et „hinded“ käivitasid minus vana mustri ning lülitusin automaatselt ümber lõplikule mängule, mille eesmärgiks oli saavutada „parem hinne“.

Haavatav olemine oli selle loo olulisim õppetund minu jaoks ja see on mulle oluline arenguteema ka laiemalt. Julgen ja tahan oma ebatäiuslikkust jagada, sest tean, et ma ei ole selle hirmuga üksinda – haavatavuse näitamine liidri rollis on üks hirmutavamaid asju paljudele juhtidele ning samas on see ainus viis luua tõelist usaldust. Seda räägib ka Sinek oma raamatus, viidates Brene Browni’le, kes on antud teemat süvitsi uurinud.

Lõpliku ja lõputu mängu tunnused Sinekile tuginedes:

          Lõplik Mäng                                       VS                               Lõputu Mäng       

  1. on teada, kes osalevad mängus
  2. reeglid on paigas
  3. mängu lõpp on selgelt defineeritav
  4. võitjad ja kaotajad on lihtsasti tuvastatavad
  1. mängijad tulevad ja lähevad
  2. reeglid muutuvad
  3. mängu lõpp ei ole selgelt defineeritav
  4. võitjad ja kaotajad ei ole (lihtsasti) tuvastatavad

Edu alused Lõputus Mängus Sineki järgi:

  1. Olemise õigustus (Just cause) – see on sisemine kirg, nälg või soov olla idee või unistuse teenistuses, mis on suurem kui sina ise. See on see, mis paneb sind hommikul voodist üles tõusma ning tegema seda, mida sa teed. See on miski, aitab sul pidada vastu kauem, kui sinu rivaalid ning annab sulle jõudu siis, kui oled raskustes ja valmis alla andma.
  2. Kartmatu juhtimine (Courageous leadership) – lõputu mängu mängimine nõuab liidrilt oma „olemise õigustuse“ kõigest muust kõrgemale seadmist. See võib tähendada vastandumist tänastele mängureeglitele, sh vastu astumist juhtkonnale, majanduspoliitilistele mõjudele või populaarsetele seisukohtadele, et jääda truuks oma olemise põhjusele.
  3. Usaldav meeskond (Trusting team) — tähendab, et juht investeerib oma aega ja energiat sellesse, et luua oma meeskonnas, organisatsioonis ja koostöövõrgustikus kultuur, kus inimesed tunnevad end nii turvaliselt, et nad saavad olla nemad ise – nad võivad olla haavatavad ja öelda, et nad ei tea, ei oska, või seda, et nad on teinud vea, kartmata halvakspanu või selja pööramist. Kui meeskonnaliige ei tunne ennast meeskonnas turvaliselt, siis on see liidri ja mitte selle meeskonnaliikme vastutus.
  4. Vääriline rivaal (Worthy adversary)—rivaale austatakse ja oma edu ei mõõdeta võrreldes nendega. Lõppkokkuvõttes me võistleme iseendaga ning meie edu või läbikukkumist saab mõõta vaid meie olemise õigustuse suhtes. Rivaalid sunnivad meid äri kontekstis täiustama oma tooteid, teenuseid, turundust jne, aga lõputus mängus on meie väljakutseks kasvada parimaks võimalikuks verisooniks iseendast, et võimalikult hästi panustada sellesse „miskisse“, mis on meie olemise õigustus.
  5. Avatud mängureeglid (Open playbook) – liiga paljud organisatsioonid püüavad saavutada muutuvat sihti fikseeritud strateegiaga. Avatud mängureeglid tähendavad valmisolekut muuta strateegiat ja plaane lähtudes oma olemise õigustusest. Avatud mängureeglid tähendavad ka läbipaistvust, seda, et kõik meeskonnaliikmed on alati samas infoväljas. Paljud liidrid kardavad läbipaistvust, sest nad kardavad kaotada kontrolli. Nad kardavad, et inimesed võivad informatsiooni vääriti kasutada. Aga läbipaistvuse puudumine ei võimalda meeskonnaliikmetel teha parimaid otsuseid, sest nad ei näe tervikpilti.

Kui vaadata minu loole tagasi läbi Sineki raamatu prisma, siis „läksin lukku“, sest sattusin lõpliku mängu konksu otsa: võitsin endale teadvustamatult eesmärgiks saada „parem hinne“ kui eelmisel korral ja samas mul puudus eneseusk seda mängu „võita“. Hetkel, mil suutsin ümber lülituda lõputule mängule ja leidsin üles selle „miski“ mis mind treeneri rolli tõmbas, hakkas treeningpäev sujuma. Minu „olemise õigustus“ andis mulle julguse jagada grupiga oma nõrka kohta, mis lõi usaldust, samuti tõi see kaasa otsuse muuta mängureegleid ja kohandada treeningpäeva nii, et sain anda osalejatele antud teema ja minu võimete piires enim väärtust. Lisaks võin tagantjärele mõelda oma kolleegile kui „väärilisele rivaalile“, kes paneb mind, läbi oma eeskuju, märkama minu arengukohti ning tekitab soovi saada paremaks versiooniks iseendast.

Mõtisklemiseks:

  • Mõtle ühele olulisele eesmärgile oma töö- või isiklikus elus – kas sa mängid selle poole püüeldes lõpliku või lõputu mängu reeglite järgi?
  • Mis on üks asi, mida saad muuta oma mõtlemises või käitumises, et panustada tänasest enam sellesse „miskisse“, mis sind hommikul voodist välja ja tegutsema tõmbab?
Categories: inspiratsioonraamat

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga