Olen detsembrikuust alates mõlgutanud mõtet kirjutada läbipõlemisest, sest olen selle teemaga viimase kahe aasta jooksul kokku puutunud pea igapäevaselt – iseennast läbi põletades ja sellest taastudes, sõbrana ja coachina mitut armsat inimest toetades ning ühte meeskonda aidates, kes antud teema oma tiimis teadlikult lauale võttis. Viimastel kuudel on see nähtus minu maailma vallutanud üha suurema hooga – järjest kuulen klientidelt ja tuttavatelt uutest läbipõlemise juhtumitest ning tundub, et meie üha kiireneva tempoga ühiskonnas on see lumepall laviinina kasvamas. Ja irooniliselt on mul olnud liiga palju tegemist selleks, et võtta aeg maha sellest teemast kirjutamiseks.

Tegeledes ühelt poolt läbipõlemise teemaga väga isiklikul tasandil, olen samaaegselt kaasa mõelnud meie Emaksese Maaga seotud teemadel – kuidas me tarbime rohkem, kui maa taastuda jõuab ning kuidas me liigume globaalse läbipõlemise suunas. Olen tundnud jõuetust, sest nendes protsessides ei paista piisavat ka üsna massilistest „Appi!“-karjetest ja „Stopp!“-hüüetest.

Läbipõlemise, kui nähtuse, muudab salakavalaks see, et see, kes läbi põleb, ei saa tihti ise aru, mis temaga toimub, enne, kui ta on täitsa põhjas. Hea, kui tal on lähedasi inimesi, kes märkavad, julgevad ja oskavad öelda: „Stopp!“, sest läbipõlemine toimub just seetõttu, et ei osata öelda „Ei!“.

Mulle tundub, et me inimkonnana oleme globaalselt olnud samuti pimestatud oma suurtest sihtidest ja saavutusvajadusest ning peatumine on tundunud võimatu. See kõlab kohutavalt, kuid olen oma südames siiralt tänulik koroonaviirusele, mis tuli ja ütles „Stopp!!!“ globaalsel tasandil nii, et seda ei ole enam võimalik eirata. Meil on vaja peatuda, leida uuesti ühendus iseendaga ja loodusega ning see viirus aitab meil seda teha.

Mis on läbipõlemine?

„Tundsin, et mul ei ole gravitatsiooni.“, kirjeldab seda kogemust minu kunagine kolleeg ja hea sõbranna ja kaaslane enesearenguteel, Sirli Kalep (Suhtekorralduse ja kommunikatsiooni valdkonna juht), kellega sel teemal vestlesin, et antud loosse täiendavat vaatenurka tuua. Minu isikliku ja ka klientidega töötamise kogemuse põhjal tunnen, et läbipõlemine on see, kui kaotad kontakti oma sügavama minaga ja oma missiooniga – miks sa siin maailmas oled. 

Sa võid samaaegselt tunda, et tegutsed õilsa eesmärgi nimel. Läbipõlemine on väga sage nö. maailma parandavates ettevõtmistes, sh mittetulundussektoris ja seda juhtub just inimestega, kes väga südamega oma tööd teevad ning enda suhtes nõudlikud on. Kuid maailm ei vaja seda, et me teeksime head hävitades ennast. Enese heaolu ja väärtuse loomine peaksid toetama teineteist. Siin peab paika see lihtne reegel, mida iga lennureisi alguses meile korratakse: „Kõigepealt pane hapnikumask ette iseendale ja alles seejärel abista teisi.“ Ennast unustades ei riski me ainult enda eluga, vaid kannatavad ka teised.

Läbipõlemist aitab detailsemalt mõista lisatud infoleht

Taastumine võtab aega

Kui põletad ennast läbi, siis sellest ei ole kiiret väljapääsu. Tervenemine võtab aega. Mul tekib taas paralleel meie planeediga – taastumine metsapõlengutest Austraalias või lageraietest, reostusest ja kaevandamistest kus iganes piirkonnas, võtab aega aastakümneid, kui mitte aastasadu. Indiviidi tasandil võib samuti taastumine aega võtta kuid, aastaid või aastakümneid ning mõned meist ei saa kunagi tagasi endist elujõudu ja töövõimet. Seega on läbipõlemine mitte ainult läbipõlenud inimese probleem, vaid ka tema lähedaste, töökaaslaste ja kogu ühiskonna probleem.

Jagan siinkohal SIrli soovitust: „Enneta läbipõlemist! Pärast kulub taastumisele palju aega ja raha. Mul on vedanud, et mul on häid lähedasi sõpru, kes on mind toetanud ning lisaks sellele olen palju abi saanud teraapiast ja joogast. Minul on olnud privileeg võtta aeg maha ja seda endale võimaldada, kuid igaühel ei ole sellist luksust. Ma ei tea, kuidas nad toime tulevad, sest meil ei ole selleks häid ühiskondlikke toetusmehhanisme“.

Läbipõlemisest taastumise kolm sammu

„Õppisin uuesti hingama, sööma ja magama.“, jagab Sirli oma kogemust. Ja tema pole sugugi ainus, kes midagi sarnast kogeb. Läbipõlemine on tugev füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuse seisund, mis muudab meid teadlikuks keha baasvajadustest, sest need on olnud pikemat aega rahuldamata.

Healthguide.org läbipõlemise teemalisel lehel on välja toodud läbipõlemisest taastumise kolme R-i mudel (Recognize, Reverse, Resiliance) ja kui nende tähtede taga peituva sisu peale mõtlesin, siis märkasin, et eesti keeles on kohane kasutada kolme P-d.

Läbipõlemisest taastumise 3 P-d:

Pane tähele! – Märka ja mõista, mis sinuga toimub. Mida varem, sa seda teed, seda kiiremini taastud.

Pööra tagasi! – Lõpeta tegevused või astu välja olukordadest, mis sind läbipõlemiseni viisid.

Paranda vastupidavust! – Tee asju, mis toetavad sinu heaolu füüsilisest, emotsionaalsest ja vaimsest aspektist: liigu palju, viibi värskes õhus, veeda aega koos inimestega, kellega saad olla päris sina ise, võta uuesti käsile vana hobi või alusta uut, mediteeri.

Koroonaviirus on aidanud meil seda sama kolme P-d globaalselt rakendada:

Pane tähele! – Meie tähelepanu on baasteemadel – oleme oma vaimsest, emotsionaalsest ja füüsilisest heaolust teadlikumad kui kunagi varem. Laiem küsimus on see, kas suudame siit luua seoseid ka loodusega, inimkonnaga ja planeediga tervikuna.

Pööra tagasi!  – Oravaratas on peatunud enamuses eluvaldkondades ja me oleme kodus koos oma lähedastega. Me oleme sunnitud välja astuma oma igapäevasest rutiinist. Lisaks „sunnitud“ peatumisele tasub teadlikult peatada ka infovoog, mis meid oravarattas hoiab. Nagu Sirli kirjeldas: „Võtsin telefonilt maha kõik meeldetuletused ja kustutasin oma insta-konto ning mitmed muud rakendused“. See ei tähenda infost täielikult loobumist, vaid teadlikku valikut: mida ja millal ma soovin tarbida.

Paranda vastupidavust! – Oleme teadlikumad kui kunagi varem kõigest, mis toetab meie immuunsust. Käisin täna lapsega metsas, nii nagu igal nädalavahetusel. Ja ma pole kunagi oma kodumetsas nii palju rahvast kohanud – mets kihas inimestest, vaatamata kõledale tuulele ja selle talve keskmisest külmemale ilmale. Ja inimesed olid rõõmsad! Ma pole ammu Facebookis nii palju looduspilte näinud – tundub, et kõik mu sõbrad jõudsid täna metsa. Samuti märkan, et me räägime oma lähedastega rohkem – helistame ja küsime, kuidas läheb, kuidas tervis on? Me oleme võõrastega sõbralikumad. Käisin ka oma toiduvarusid täiendamas ning valisin igaks juhuks koju mõningaid konserve, mis ei ole mu tavapärase poenimekirja osa. Lõbus oli võhivõõrastega peaaegu tühja leti ees aru pidada, mida olemasolevast valikust osta tasuks. Otsustuskriteeriumiks sai see, mis suvel suvilas olles ka ära süüakse.

Läbipõlemine kui spirituaalne teekond

„Teraapia peaks olema kohustuslik kõigile!“, ütleb Sirli. „Me kõik vajame kedagi, kellega saad päriselt rääkida, mis sinu sees toimub ja kes aitab sul ennast mõista uuel tasandil.“, jätkab ta.

Läbipõlemine tuleb meid äratama! Ta lõikab ära võimaluse vanamoodi jätkata, kuid ei anna (kohe) vastust, mismoodi edasi minna. See võib olla väga hirmutav, sest vana tuttav viis elada, mis oli küll kurnav, aga nii omane, enam lihtsalt ei toimi ja sellest pole õrna aimugi, kuidas uutmoodi saaks. Oled justkui uuesti sündinud ja abitu nagu imik. Vaatad maailma täiesti uue pilguga, hakkad tegema esimesi samme ning õpid tundma iseennast ja end ümbritsevat.

See on sõdalase teekond – sa kas lähed sellest läbi ja saad tugevamaks kui kunagi varem või hukkud kas otseses või ülekantud tähenduses. Sirli: “Mu terapeut palus mul kujutada ette kolme lahendust: jätkata nii nagu täna, teha mõni väike muudatus või astuda sellest rattast täielikult välja. Kui nende valikute mõju oma kehas tunnetasin, siis sain väga selge vastuse: ainus võimalus uuesti iseendani jõuda on täiesti välja astudes.“

Mida varem teadlikult valida, ja alistuda sellele teekonnale, seda kiiremini saab läbipõlemise kogemus muutuda enesearenguteekonnaks, mille kaudu seesmiselt kasvada. Alistumine ei tähenda allaandmist, vaid vastupidi usaldamist, et see on sinu tee ning oled sellel toetatud, tulgu, mis tuleb. Kui see usaldus tekib, siis hakkavad juhtuma imed.

Läbipõlemise spirituaalset teekonda on võimalik lahti mõtestada paljudel erinevatel viisidel. Seda saab teha iseseisvalt, iseennast kuulates ning otsides abi raamatutest ja internetist, või kasutades erinevate toetajate abi, alates coachist ja psühholoogist kuni preestri, joogaguru või šamaanini, sõltuvalt sinu valikust… kas teadlikult või alateadlikult. Usun, et kui oled avatud, siis satub sinu teele õige abiline. Nagu öeldakse: „Õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis.“

Oma enda teekonnale mõeldes olen väga tänulik protsessitöö väljaõppele, mis ühendab minu jaoks psühholoogiat ja šamanismi ning õpetas mind muuhulgas teadlikult unelema, ehk vaatlema oma elu paralleelselt nii nagu „reaalset elu“, kus ma igapäevaselt toimetan kui ka nagu unenägu, mis on tõlgendatav läbi metafooride ja sümbolite.

See on ka põhjus, miks see kolm kuud minu sees küpsenud lugu just nüüd ilmavalgust leidis. Nägin hiljuti kummalist unenägu, kus olin mingisugusel koolitusel ja ühel hetkel istus õpetaja mu kõrvale ning tegi midagi mu parema kõrvaga. Tundsin kerget torget, nagu mulle oleks tehtud kõrvaauk. Järgmisel hetkel tundsin kõrvas põletavat tunnet ja sain aru, et mu kõrva sees põleb elav tuli. Panin kiiresti näpu kõrva, et tuli summutada.

Nii olen käitunud ka praegu kõiksugu infokanalitest tuleva tulise uudiste vooga – pistan näpud kõrva, sulen silmad ja valin hoolega, millist infot vastu võtan, et püsida positiivses reaaluses. 

Samas protsessitöö tarkus ütleb, et selles, mis sind kõige rohkem häirib (sinu subjektiivse kogemuse põhjal) on midagi, mida peaksid iseendasse integreerima. 

Antud juhul oli minu jaoks suurimaks häirijaks „tulekahju“ kõrvas. Protsessitöös on järgmiseks sammuks kujutleda, et oled sümptomi tekitaja, antud juhul siis „tulekahju põhjustaja“. Sellesse meie tavapärase identiteediga vastanduvasse rolli on alati raske astuda ja vahel on see iseseisvalt isegi võimatu. Kuid võtsin julguse kokku ja astusin oma vaimusilmas minu tänases reaalsuses tulekahju põhjustaja ehk koroonaviiruse rolli. Vaatasin maailma läbi viiruse silmade ja sain aru: mul on vaja selle, mind sügavalt liigutava teemaga, tegeleda laiemalt ja aitata rohkematel inimestel öelda “Stopp!” enne, kui on liiga hilja. Huvitaval kombel tekkis selleks ka kohe tööalane võimalus.

Usun, et koroonaviirus on valdava osa inimkonna jaoks väga „mitte mina“, ehk siis protsessitöö vaates midagi, millest on kasulik „homöopaatiline doos“ endasse integreerida. Kui kujutled hetkeks, et sa oled koroonaviirus ja vaatad maailma läbi tema silmade, siis mida sa näed? Kuidas sina võiksid olla natukene tema moodi? Oluline on siinkohal unustada täielikult „sümptomi tekitaja“ negatiivne mõju ja loobuda kõikidest hinnangutest tema suhtes ning lihtsalt kujutada ette, et oledki tema ning vaadata ja kogeda: milline maailm siis paistab ja tundub? Millise sõnumi see kogemus sulle annab?

Läbipõlemist saab samamoodi vaadata kui sümptomit ning selle põhjustajat kui sümptomi tekitajat, mis ootab integreerimist meie tänasesse identiteeti, et seda avardada ning seeläbi muuta meid paindlikumaks, vastupidavamaks ja edukamaks.

Categories: enesejuhtimine