fbpx

Nagu ikka, jõuame sageli oluliste asjade ja muutusteni läbi enda kogemuste.

Olin alates eelmise aasta lõpust hädas oma füüsilise tervisega – väikese palaviku, kurnatuse ja imelike valudega – mille ainsaks tuvastatavaks põhjuseks tundus olevat ekraani taga veedetud tööaeg. Mida pikemad koosolekud, seda kehvem enesetunne. Kõige imelikum oli aga see, et emotsionaalselt oli aasta lõpp ja uue algus üks toredamaid aegu. Veetsin terve jaanuarikuu omapäi maal: võtsin aega iseendale ja viibisin palju looduses. Aga vaatamata sellele tervis ei taastunud ja sundis siiski veelgi rohkem tegelema enda keha-meele/vaimse-füüsilise tasakaaluga.

Olen meditatsiooni ja teadveloleku praktiseerija olnud vahelduva eduga üle 10 aasta. Nagu vist paljudega, nii ka minuga: kui on parasjagu mingi hädavajadus tervise näol, siis teen enda heaks rohkem ja kui on kergem periood elus, siis kipub enese eest hoolitsemine unarusse vajuma.

Seekord olin aga nii hädas, et see sundis leidma igapäevast toetavat rutiini. Katsetasin erinevaid vaimseid ja füüsilisi praktikaid, lugesin ja tudeerisin juurde värskeid uuringuid ja suhtlesin oma ala asjatundjatega. Linnast eemal olles oli mul luksus seda kõike teha, sest oli rohkem aega iseendale.

Linnaelu keerisesse tagasi jõudes avastasin, et hakkan jälle tekkinud mõnusast rütmist välja kukkuma. Enam ei õnnestunud võtta iga hommik mitut tundi aega enda jaoks, õhtutest rääkimata.

Kuna keha vajas pausi ja samas tegemised vajasid tegemist ning tundsin, et ei saa loobuda kummastki, siis hakkasin otsima paradoksaalset lahendust: kuidas saavutada samaaegselt mõlemat.

Nii jõudsin läbi katsetuste algupäraste, geniaalselt lihtsate ja igapäevaeluga ühitatavate praktikateni. Võiks öelda, et pärast aastatepikkuseid rännakuid jõudsin tagasi lihtsate algtõdede ja juurte juurde. Leidsin enda jaoks Thick Nhat Than’i, Vietnami zenimeisteri, poeedi, rahuaktivisti ja Nobeli rahupreemia nominendi, lihtsad soovitused ja praktikad. Kõik loksus justkui paika ja vaimne treening muutus mu elu loomulikuks osaks. Olin nagu väike vaimustuses laps, kes soovis seda lihtsust ja puudutust ka teistega jagada.

Kõigepealt julgesin seda jagada oma kõige lähedasematega – oma perega. Sellest kasvas välja meie pere iganädalane laupäevahommikune ühine pooltund. Kuna lapsed on juba suured (kõik elavad eraldi ja kõigil on omad kiired elud), siis tundus, et realistlik on võtta kord nädalas pool tundi, mis vahel venis ka tunnipikkuseks koosolemiseks, kus tegime koos mõne toetava harjutuse ja jagasime, kuidas meil enda vaimse tervise toetamisega läheb. Kohustust osaleda ei olnud. Pigem oli rõõm ja tänulikkus, kui keegi leidis oma kiires elus aja üheskoos korraks aeg maha võtta. See oli nii väärtuslik ja toetav! Nii said alguse minu juhendatavad koos praktiseerimised ja jagamised.

Järgmise loogilise sammuna on tulnud stressijuhtimise ja vaimse tervise teemalised seminarid ja praktikumid organisatsioonide sees. Tore on näha, kui palju on neid organisatsioone, kes seda teemat oluliseks peavad ja oma inimesi igal moel toetada püüavad.

Tänu nendele praktikumidele olen saanud justkui uue hingamise. Strateegiate modereerimise ja juhtide-meeskondade arengu toetamise kõrval saan anda oma väikese panuse, et inimesed oleksid tähelepanelikumad, aktsepteerivamad ja hoolivamad iseenda suhtes. Saan rohkem kui kunagi varem kasutada ka enda psühholoogi-psühhoterapeudi pagasit ja pikaaegseid kogemusi teadveloleku praktiseerija-õppijana. Kusjuures toetades regulaarsete praktikumide läbi teisi, mõjub see mulle endale samuti toetavana. Palavik ei tõusegi enam, kuigi praktikumid toimuvad samuti veebikeskkonnas. 🙂

Avame maikuus kaks uut stressijuhtimise praktikumide gruppi, millega saavad liituda kõik soovijad. Rohkem infot praktikumide kohta stressijuhtimise praktikumide lehel.

Categories: enesejuhtimine